Rootslaste vägevaim eksportkaup: Alfred Nobel ja tema auhinnad
(katkend 2007. aasta käsikirjast)
Vähe on rootslasi, kes oleksid maailmas nii kuulsad nagu leiutaja ja ärimees Alfred Nobel. Kuid tema kuulsus on kaudne, sest üle maailma on küll tuntud Nobeli preemiad, aga isikust nende taga teatakse vähem. Rootslastele on öeldud: „See on teie kõige vägevam ja peenem eksportkaup!"
Lähemal uurimisel aga tõdetakse: „Alfred Nobel oli tagasihoidlik leiutaja ja huvitus kirjandusest, peret luua tal ei õnnestunudki. Ent tänu geniaalsusele tehnikas ja oskustele äri alal kogus ta tohutu varanduse ning tahtis selle abil toetada teadust, kirjandust ja rahu." See on ka õnnestunud juba rohkem kui saja aasta jooksul.
Humanist ja üksildane miljonär
Alfred Nobel (1833-1896) oli mitte ainult tehnokraat, vaid mõnevõrra ka humanist ja filosoof. Ta võis süveneda romaanidesse ning kirjutas ise poeesiat ja mõne draama. Ta lemmik oli Inglise luuletaja Percy Bysshe Shelley. Filosoofia alal kirjutas ta iseendale artikleid Platoni, Aristotelese, Spinoza, Newtoni, Voltaire'i ja Darwini kohta. Huvitavad olid tema mõtted sõjast ja rahust.
Nobel oli teadlane-leiutaja ja rahvusvaheline ärimees. Kuid ta oli ka üksildane mees, kel ei olnud ei kindlat kodu ega perekonda: „Mu kodu on töö - ja töötan igal pool."
Alfred ei abiellunud kunagi ja ta biograafias on tavaliselt juttu üksnes kahest naisest. Aastal 1876 sai väga lühikeks ajaks Nobeli sekretäriks austerlanna Bertha Kinsky (1843-1914). Ta oli siis 33aastane, kõrgelt haritud, oskas mitmeid keeli ja sobis hästi Alfrediga, kuid teatas kohe, et tal on palju austajaid, mõned küll liiga noored, teised jälle liiga vanad või muul moel ebasobivad. Ent juba nädala pärast pöördus ta tagasi Austriasse, abiellus peenest perekonnast noorhärraga ja sai krahvinna Bertha von Suttneriks. Nende kontakt püsis siiski aastaid ja vahetevahel nad ka kohtusid. Bertha oli väga huvitatud rahust ja patsifismist, kirjutas 1889. aastal raamatu „Relvad maha" („Die Waffen nieder") ja sai 1905 ka Nobeli rahuauhinna.
1876. aasta sügisel tutvus Nobel juuditar Sophie Hessiga (1856-1919), kes elas Viinis ja oli palju noorem kui Nobel. Alfred muretses talle Pariisis ilusa korteri ja seltsidaami, kes õpetas preilile prantsuse keelt. Ta soovis, et Sophie saaks üldharidust ja huvituks klassikalisest kirjandusest. Katset ei saa pidada õnnestunuks, sest Sophie eelistas kultuuri asemel kulukaid elukombeid ja luksuslikke riideid. Nobel ostis talle siiski villa Austria Alpides ja toetas isegi tema abiellumist rittmeister Kapy von Kapivariga. Nobeli ja Sophie suhe kestis 18 aastat, kuid tekitas Nobelile nii palju probleeme, et hiljem ta midagi niisugust enam ei korranud. Üksildus jäigi püsivaks osaks tema elust.
Au ja rikkuse kõrval oli Nobel eriti rõõmus, kui teda hinnati teadlasena. Aastal 1884 sai ta Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia liikmeks ja 1893 Uppsala Ülikooli audoktoriks. Enne surma ütles ta ühele sõbrale, et päritud varandus on kahjulik, sest tekitab vaid loidust ja laiskust. Nobel ise oli loominguline elu lõpuni.
Üksi, juures vaid prantslastest teenrid, oli Nobel ka siis, kui ajuverejooksu tõttu 1896. aasta 10. detsembri öösel suri.
Nobeli testament
Nobelil oli 355 registreeritud patenti ja 90 vabrikut 20 riigis. Ei olnud üllatav, et tal oli üle 30 miljoni Rootsi krooni, mida auhinnaks jagada. Ta kirjutas oma testamendi Pariisis Rootsi-Norra klubis 27. novembril 1895, tehes seda üksi, ilma juristideta.
Olles nimetanud sugulasi ja teisi eraisikuid, kes pidid pärima korralikud summad, täpsustas Alfred Nobel oma nõudmisi auhindade suhtes. Kogu dokument, kirjutatud käsitsi rootsi keeles, mahtus ühele leheküljele. Tõlge on alljärgnev.
Minu ülejäänud varandusega peab talitama järgmiselt. Kapital, mille on investeerinud kindlatesse väärtpaberitesse minu täiturid, peab moodustama fondi, mille iga-aastased protsendid jagatakse nende vahel, kes on sel aastal osutanud inimkonnale kõige suuremaid teeneid. Nimetatud protsendid peab jagama viieks võrdseks osaks. Üks osa läheb sellele, kes on teinud tähtsaima avastuse või leiutuse füüsikas, üks osa sellele, kes on teinud tähtsaima avastuse või täiustuse keemias, üks osa sellele, kellel on tähtsaim avastus füsioloogia või meditsiini alal, üks osa isikule, kes on kirjanduse alal avaldanud parima idealistliku kalduvusega töö, üks osa sellele, kes on teinud kõige rohkem või parimat tööd rahvaste vennastumiseks, et kõrvaldada või vähendada sõjavägesid ning organiseerida rahukongresse. Füüsika- ja keemiapreemiaid jaotab Rootsi Teaduste Akadeemia, füsioloogia või meditsiini töid hindab Kuninglik Karolinska Instituut Stockholmis, kirjanduse alal Rootsi Akadeemia Stockholmis ja rahu alal Norra parlamendi (Storting) valitud viieliikmeline komisjon. Minu kindel soov on, et auhindade jagamisel ei võetaks üldse arvesse kellegi rahvust, vaid preemia peab saama kõige väärilisem, olgu ta skandinaavlane või mitte.
Testamendi täitmine
Nobeli testament avati Stockholmis 15. detsembril 1896. Tema varandus asus laiali paljudes maades, mis tähendas, et hooned, aktsiad, väärtpaberid ja muu oli vaja müüa. Nobeli sugulased ei olnud rahul paljude protseduuridega, aga lõpuks kiitsid nad testamendi heaks, sest neile ja Alfredi sõpradele tulid ikkagi korralikud summad.
Kahe aasta järel oli kord majas ja Nobeli fondis oli preemiate jaoks alles veel 33 233 792 Rootsi krooni. Tol ajal oli Rootsi töölise kuupalk umbes 50 krooni. Asjaolu, et fondis oli nii palju raha ning et fond ja preemiad olid rahvusvahelised, pani aluse Nobeli auhindade suurele kuulsusele.
Algul tekitas pahameelt, et nii palju Rootsi raha võis minna välismaalastele. Isegi kuningas Oskar II ei olnud rahul, et ka välismaalased ja mitte ainult rootslased võisid Nobeli auhindu saada. Eeskujuks oli Taani, kus septembris 1901 loodi Carlsbergi fond, mis on võrreldav Nobeli fondiga, kuid toetab ainult Taani teadust ja kultuuri. Läks vaja kaunis palju juriidikat, enne kui kõik probleemid lahendusid. Alles 29. juunil 1900 jõuti nii kaugele, et Rootsi kuningas kinnitas Nobeli Sihtasustuse (Nobelstiftelsen) põhikirja ning määruse auhindade jagamiseks. Esimesed auhinnad anti kätte Stockholmis täpselt viis aastat pärast Nobeli surma, 10. detsembril 1901. Tseremoonias ei osalenud Oskar II, teda asendas kroonprints, hilisem kuningas Gustaf V.
Raha ja preemiad
Nobeli raha halduse eest vastutab tänini Nobeli Sihtasutus Stockholmis. See organisatsioon on kogu aeg olnud iseseisev ega allu Rootsi ja Norra valitsusele. Fondi kapitali ainukese omanikuna vastutab Nobeli Sihtasutus administreerimise eest ja korraldab auhinnatseremooniaid Stockholmis ja Oslos. Sihtasutus toetab ka mitmeid teaduslikke sümpoosione, mille teemad peavad olema olulised ja ühtlasi kooskõlas Nobeli preemiate jagamisega.
Päris alguses, aastal 1901, oli preemia 150 800 Rootsi krooni. Kõige väiksem summa, 115 000 krooni, läks jagamisele aastal 1923. Mõned näited järgmistest aastatest: 1930 - 172 900, 1940 - 138 600, 1950 - 164 300, 1960 - 226 000, 1980 - 880 000, 1990 - 4 000 000, 2000 - 9 000 000 krooni ja edaspidi igal aastal 10 000 000 krooni.
Lisaks rahale saab iga laureaat diplomi ja 200 grammi kaaluva 60millimeetrise läbimõõduga kuldmedali.
Mõned muudatused määrustes
Nobeli testament oli liiga üldine ja varsti selgus vajadus täpsustusteks, mille kinnitas kuningas. Testamendis on näiteks mõiste „eelmisel aastal", kuid hiljem otsustati, et seda peab muutma, sest vahel võib mööduda aastaid, enne kui selgub mõne teadusliku tulemuse tähtsus.
Testamendi järgi tuleb iga preemia anda vaid ühele isikule, kuid otsustati, et auhinda on võimalik ka jagada. Füüsikas, keemias ja meditsiinis/füsioloogias määrab kuni kolm auhinda 1739. aastal asutatud Rootsi Kuninglik Teaduste Akadeemia. Akadeemial on ligikaudu 390 Rootsi liiget ja 160 välisliiget. Aastal 2007 olid akadeemia liikmeskonnas ka mõned eestlased: Jaak Peetre, Indrek Martinson, Roland Gorbatschev, Sven Olving ning välisliikmetena Endel Tulving ja Richard Villems.
Meditsiinis määrab samuti kuni kolm preemiat Karolinska Instituut. Kirjanduses annab aga maksimaalselt kaks preemiat välja Rootsi Akadeemia.
Rahuauhinna määrab Norra parlamendi viieliikmeline komitee ja see võib minna ka mõnele rahu suunas tegutsevale organisatsioonile. Esimene selline näide oli juba 1904. aastal, mil rahupreemiaga pärjati Rahvusvaheline Õiguse Instituut, mis asutatud Belgias Gentis 1873.
Majandusauhinnana ettenähtud preemiat ei ole Nobeli testamendis nimetatud. Kui Rootsi riigipank tähistas 1968. aastal 300 aasta juubelit, loodi „auhind majandusteaduses Alfred Nobeli mälestuseks". Pärast nõupidamisi Nobeli Sihtasutusega otsustati, et Kuninglik Teaduste Akadeemia määrab laureaadid ja pank maksab preemiaraha, mis on sama suur kui teised preemiad. Esimene majanduspreemia anti kätte 10. detsembril 1969.
Kes võivad esitada kandidaate?
„Õigus on rajatud kompetentsile ja universaalsusele," on sõnastatud Nobeli Sihtasutuse põhikirjas. Kõik ettepanekud peavad kohale jõudma enne 1. veebruari aastal, mil preemiat taotletakse. Ettepanekud peavad olema salajased ja neid ei tohi avaldada järgmise viiekümne aasta jooksul. Sellest vaikimisreeglist on väga rangelt kinni peetud ja ei auhinnakomiteed ega Nobeli arhiiv ole enne selle tähtaja möödumist lekitanud mingeid andmeid ei rahuldamata jäänud esituste ega komiteedes peetud vaidluste kohta.
Isikute ja asutuste ring, kes võivad kandidaate esitada, on Nobeli Sihtasutuse põhikirjas täpselt üles loetud ja see ei sisalda näiteks võimalust ise ennast nomineerida.
Kui palju on ettepanekuid?
Nobeli komiteed füüsikas, keemias, füsioloogias/meditsiinis ja majandusteaduses saavad igaüks umbes 250-300 ettepanekut, kirjanduse ja rahu komitee kumbki umbes 200. Sellest võib järeldada, et komiteede ülesanne ei ole eriti kerge.
Nobeli preemiaid on jagatud enam kui sada aastat ja laureaate koos rahupreemia saanud organisatsioonidega on üle 800.
Postuumsed preemiad
Kuulus India patsifist Mahatma Gandhi (1869-1948) oleks võinud saada 1948. aastal rahuauhinna ja preemia andmine oli juba otsustatudki, aga ta mõrvati 30. jaanuaril 1948. Tolle aasta rahupreemia jäeti siis välja andmata.
Kaks postuumset preemiat on siiski antud. Erik Axel Karlfeldt (1864-1931) oli luuletaja ja Rootsi Akadeemia liige. Ta oli nomineeritud mitmel korral, aga kuna oli ise akadeemik, siis ei pidanud ta võimalikuks auhinda iseendale määrata. Alles pärast surma 1931 sai Karlfeldt siiski postuumse preemia. Ka ÜRO peasekretär Dag Hammarskjöld (1905-1961) sai 1961. aastal rahupreemia, kuigi oli samal aastal lennuõnnetuses hukkunud. Et mõlemad olid rootslased, siis on väidetud, et rootslaste suhtes ollakse vastutulelikumad kui teiste puhul. 1974. aastal otsustati, et postuumseid preemiaid enam ei antagi.
Kriitilisi märkusi
Kõige rohkem subjektiivsust ja küsitavusi on olnud muidugi kirjandus- ja rahupreemiate määramisel. On väidetud, et füüsika-, keemia- ja füsioloogia/meditsiinipreemiad on rahvusvahelised, kuid kirjanduspreemiate tagapõhi tuleb peamiselt Rootsist, sest seda otsustavad ainuüksi rootslased oma Akadeemias.
Kuid ka täppisteadustega seonduv on kriitikat pälvinud. Näiteks leitakse, et piisavalt pole arvesse võetud astrofüüsikat. Ameeriklase Edwin Hubble'i (1889-1953) loodud teooria järgi pidi Universum paisuma. Võttis palju aastaid, enne kui hakati uskuma, et see nii ongi, kuid preemiat ta ei saanud. Samuti on leitud, et geofüüsikas on preemiata jäänud mandrite laamtektoonika looja sakslane Alfred Wegener (1880-1930).
Aastal 1925 avastasid kaks noort Hollandi füüsikut Samuel Goudsmit (1902-1978) ja George Uhlenbeck (1900-1988) elektroni spinni ja seda iseloomustava kvantarvu s = ½. See on üks tähtsamaid tulemusi aatomifüüsikas, kuid kahjuks jäid Goudsmit ja Uhlenbeck preemiata.
1944. aasta keemiapreemia sai sakslane Otto Hahn (1879-1968). Ta oli kaua aega töötanud Berliinis koos Lise Meitneriga (1878-1968), kes oli Austria juut ja emigreerus kõigepealt Taani ning jõudis 1938. aastal Rootsi. Hahn ja teine sakslane Fritz Strassmann (1902-1980) avastasid 1938 uraanituumade lõhustamise aeglaste neutronite toimel. See avastus pani aluse tuumaenergia kasutamisele. Hahn ja Strassmann tegid need katsed Berliinis siis, kui Meitner oli sealt juba lahkunud, kuid sellest hoolimata oskas just Meitner katsetulemusi teoreetiliselt seletada. Ometi jäi tema preemiata.
1974. aasta Nobeli preemia füüsikas jagasid Inglise astrofüüsikud Sir Martin Ryle (1918-1984) ja Antony Hewish (1924). Ryle sai preemia raadioastrofüüsika vaatluste ja tehnika arendamise ning Hewish pulsarite avastamise eest. Tegelikult oli siiski Hewishi doktorant Jocelyn Bell (1943) see, kes kõige esimesena pulsarite kiirgust registreeris ja uuris. Kahjuks jäi Jocelyn preemiast ilma. Hiljem on leitud, et oleks olnud palju korrektsem, kui selle Nobeli preemia oleks jaganud Bell, Hewish ja Ryle kolmekesi.
Kuidas on lood Eestiga?
Palju on olnud kuulujutte sellest, et Anton Hansen Tammsaare oli 1939. aasta auhinnakandidaat, aga selle sai soomlane Frans Sillanpää. Kuid Nobeli arhiivis pole mingit jälge selle kohta, et Tammsaare oleks olnud esitatud. Küll aga saab sealt teada, et Marie Underit on esitatud koguni kuuel aastal järjest. Kohe pärast sõda 1945 oli esitaja emigrantprofessor kirjanduse alal Ants Oras ja soovitaja keeleteadlane professor Per Wieselgren, kes oli ka Tartu Ülikooli professor 1930-1941. Auhinnakomitee kiri Per Hallströmi allkirjaga väljendas kahtlust. Aastail 1946-1949 oli esitaja Rootsi Akadeemia liige Hjalmar Hammarskjöld. Auhinnakomitee oli kahtlev 1946 (Anders Österlingi kiri), ei toetanud 1947 ja suhtus eitavalt 1948: „Komitee ei ole veendunud selles, et Balti poetessi talent vastab Nobeli preemia nõuetele." Eitav oli komitee seisukoht ka 1949. aastal. Järgmisel, 1950. aastal tegi esituse tuntud keeleteadlane ja Stockholmi Eesti PEN-klubi liige Johannes Aavik, kuid komitee ei pooldanud ka seda. Hiljem on Underit veel mõned korrad esitatud ning kuuldavasti on nominendiks olnud ka Friedebert Tuglas, samuti Jaan Kross.
Räägitud on veel mõne teisegi eestlase nomineerimisest, kuid 50 aasta vaikimise reegli tõttu ei saa siin midagi kindlat öelda. Isik, kes esitab kandidaadi, ei tohi oma esitust teatavaks teha ei avalikkusele ega ka mitte sellele, kelle ta preemiale esitab.
LOE VEEL
Alfred Nobeli ja tema preemiate kohta on ilmunud palju raamatuid. Eesti keeles on olemas Toivo Kuldma mahukas ülevaade „Nobeli auhind" (Olion, 2005) ja Kjell Espmargi „Nobeli kirjandusauhind" (Eesti Raamat, 2005). Võib juhatada ka Nobeli Sihtasutuse võrguaadressi http://nobelprize.org ja Stockholmi vanalinnas asuva Nobeli muuseumi võrguaadressi http://www.nobelmuseet.se.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar