Kiviaabits

KIVIAABITS
Seletuskiri
EESTI KIVIMID
GeoTr a i l Eesti kivimid 2 KS
EESTI KIVIMID
1. Tiirhanna paekivi. Devonile ei ole paekivi üldiselt küll iseloomulik, aga Eestis, nii selle alguse (Narva
lade) kui ka lõpu osas (Plavinase lade), esineb seda nii lubja-ja dolokivi kui ka domeriidina. Ülem-Devoni
pae üheks tuntumaks paljandiks Eestis on Setumaal, Meremäe vallas Tiirhanna külas, otse Eesti-Vene
kontrolljoonel asuv vana paemurd. Siin need kirjuvärvilised, Ülem-Devoni Frasne ladejärgu Plavinase
lademe Pihkva kihtidesse kuuluvad lainjalt kesk- kuni õhukesekihilised lubja- ja dolokivid, mis kohati
sisaldavad ka fossiile, paljanduvadki.
Käsipala pärineb Võrumaal Meremäe vallas Tiirhanna külas asuvast paemurrust ja see esindab sealse
paemurrus avanevat Pihkva kihtide tüüpilist kirjuvärvilist lubjakivi.
2. Piusa klaasiliiv. Piusa raudteejaama lähistel karjääris paljanduvad valged ja sõredad, nõrgalt
tsementeerunud Ülem-Devoni Amata lademe liivkivid, mis ainsana Eestis on väärinud kandma klaasiliiva
austavat nimetust. Klaasiliiv - see on väga puhas, pea üksnes kvartsist (98 – 99%) koosnev, klaasi
tootmiseks kõlbulik liiv. Varemalt valmistati sellest veel Järvakandis aknaklaasi, kuid siis leiti, et viimase
tarvis ei ole isegi Piusa klaasiliiv küllalt puhas ning sellest loobuti ja jäi üksnes läbipaistvusele mitte
niivõrd kõrgeid nõudeid esitava klaastara valmistamine. Klaasiliiva kunagisest maa-alusest
kaevandamisest on Piusa jõe kaldale jäänud rohkesti koopaid ja käike, mis pakuvad nii silmarõõmu kui ka
nahkhiirtele varjupaika.
Proov pärineb Võrumaal, Orava vallas asuvast Piusa karjäärist.
3. Joosu punane savi. Kuna Arumetsa, senini Devoni saviks peetuga on lood kahtlased, st see
võib osutada seniarvatust palju nooremaks, siis viimasest rääkides võtame näidiseks Võru
lähistel Joosus leiduva ja Kesk-Devoni Givet ladejärgu Butnieki lademesse kuuluva Joosu savi.
Savi lasub liivakivide sees kuni kümnekonna meetri paksuse läätsja lasundina. Seda
punakaspruuni savi, mis oma omaduste poolest kuulub tulekindlate hulka, on kasutatud telliste
ja teiste keraamikatoodete valmistamiseks.
Proov pärineb Põlvamaalt Laheda vallast Joosu savikarjäärist.
4. Devoni punane liivakivi. Devon, see on eelkõige liivakivi ja punane - selline on üldlevinud arvamine ja
seda näib kinnitavat ka Tartus Emajõe ürgoru kaldapealsel Kalmistu paljandis paljanduv Kesk-Devoni
Aruküla lademe liivakivi. Eesti Devonis on valdavaks küll liivakivid, kuid päris punast leidub nende seas
harva, ennemalt on see ikka kas roosa, hallikaspruun või suisa valge. Nii ei ole ka Aruküla lademele nime
andnud koobasteski liivakivi enam eriti punane, kuid see-eest on siit leitud rohkesti Devoni aegsetes
veekogudes elanud kalade (rüükalade) tükke.
Käsipala pärineb Tartust Kalmistu paljandist ja see esindab siinse Devoni punase liivakivi üht punakamat
ja peeneteralisemat erimit.
5. Narva dolokivi. Nii nagu Devoni ladestu Eestis algas paekiviga, nii see sellega, kui kõige alumine ja
põhiliselt liivakivist koosnev Pärnu lade välja jätta, ka lõpeb. Narva põlevkivikarjääri paljandites on hästi
näha, kuidas Devoni paekivi lasub otse nende all oleval Ordoviitsiumi pael ja märke sellest, et terve Siluri ja
osa Ordoviitsiumi ajastu kivimeist vahepealt puudu, ei ole justnagu märkigi. Narva lademe paekivid, need on
eelkõige kirjud (hallid punaste laikudega) dolokivid ja domeriidi, millede vahelt võib ka mõne õhema
tolmliivakivi kihi leida. Põlevkivi kaevandamist segav kattekiht – paremat rakendust ei ole senini Narva
dolokivile leitud.
Käsipala pärineb Ida-Virumaal Vaivara vallas asuvast Narva põlevkivikarjäärist, umbes 2 m
kõrguselt Devoni ladestu alumisest piirist.
GeoTr a i l Eesti kivimid 3 KS
6. Kaarma dolokivi. Ülem-Siluri Paadla lademe Sauvere kihtidest murtav dolokivi on üheks tuntumaks,
kuid kaugeltki mitte kaunimaks paeks Eestis. Kollakas- kuni sinkjashall urbne savikas peenkihiline kivim
moodustab lasundis 1 – 2 m paksusi massiivseid kihte. Kaarma dolokivi on värskelt murtuna hästi
töödeldav, kuid seistes kõvastub kiiresti ja omandab hea ilmastikukindluse. Need omadused ongi taganud
Kaarma dolokivile tuntuse ning hea ehitus- ja viimistluskivi kuulsuse. Saaremaal, Kaarma vallas
samanimelise küla ümbruses on seda dolokivi murtud ja töödeldud juba sajandeid. Sarnaselt mõningate
teiste tuntuimate pae erimitega on Kaarma dolokivigi rahvasuus hakatud hellitavalt “marmoriks”
kutsuma.
Käsipala pärineb Saaremaalt, Kaarma vallas asuvast Kaarma paemurrust.
7. Selgase dolokivi. Loode-Saaremaal Mustjala vallas, Alam-Siluri Jaagarahu lademes leiduva sinakaskuni
kollakashalli dolokivi tuhmivõitu pinda elustavad looklevad sinakad laigud ja käigud. Need on
püriidistunud ussikäigud. Selgase paemurrust, mille järgi dolokivi nimegi saanud, on seda pikka aega
viimistlusplaatide valmistamiseks murtud.
Käsipala pärineb Saaremaalt, Mustjala vallas asuvast Selgase paemurrust ja on Selgase dolokivi
tüüpiliseks esindajaks.
8. Kurevere dolokivi. Eesti üks perspektiivsemaid dolokivi leiukohti asub Läänemaal, Hanila vallas,
mõned kilomeetrid Virtsust kirdes. Kurevere dolokivi nagu valdav enamus Eesti dolokividest, on
sekundaarne, st on tekkinud esialgse lubjakivi, milleks antud juhul oli Alam-Siluri Jaagarahu lademe
rifilubjakivi, dolomiidistumisel. Dolomiidistumine – see on kaltsiidi asendumine dolomiidiga
magneesiumirikaste lahuste toimel. Kurevere dolokivis on magneesiumi sisaldus kohati üle 20%. Kuigi
Kurevere dolokivis võimaldab suurte monoliitide murdmist, on selle dekoratiivsed omadused madalad
ning kasutamine tehnoloogilise kivina (magneesiumi tootmiseks, väetiste valmistamiseks jne)
otstarbekam.
Käsipala pärineb Läänemaal, Hanila vallas asuvast Kurevere paemurrust ja esindab tüüpilist Kurevere
dolokivi.
9. Jaani mergel. Saaremaalt, Jaani kiriku lähedalt Paramaja pangalt nime saanud mergel on tekkinud
Vara-Siluri ajajärgu soojas ja parajalt sügavas meres. Nii sügavas, et riffide asemel settis selles juba
savikas lubimuda, millest kujuneski hiljem see rohekashall mergel. Kui Jaani merglitel millegagi üllatada
on, siis on selleks lasundi paksus, mis avamusalal on poolesaja meetri ümber, aga lõuna pool Ruhnu kohal
juba üle 100 m. Mõistliku kasutusala on sellele merglile on ka leidmata ja nii see omaenda iluks ja tuulte
rõõmuks seal Panga panga alaosas seisabki.
Käsipala pärineb Saaremaalt, Mustjala vallas asuva Panga panga alaosast ja see esindab Jaani
merglikompleksi lubjarikkamat erimit – lubimerglit.
10. Orgita dolokivi. Alam-Siluri Raikküla lademesse kuuluv dolokivi on nime saanud Märjamaa alevi
lähistel asuva Orgita küla ja sealse väikese paemurru järgi. Massiivne helehall paksukihiline dolokivi on
savikas ja seetõttu hästi töödeldav. Hinnatud nii ehitus kui viimistluskivina, sobiv ka skulptuuride ja
kivinikerdiste valmistamiseks. Kuigi Orgita dolokivist saab murda küllaltki suuri monoliite, ei soosi pinna
üksluisus ja hallus selle kasutamist viimistluskivina.
Käsipala pärineb Raplamaal, Märjamaa vallas Orgita külas asuvast paemurrust ja see esindab just sellele
omast dolokivi.
11. Mündi dolokivi. Alam-Siluri Raikküla lademesse kuuluv dolokivi on nime saanud Paide linna lähistel
asuvast Mündi paemurrust. Küllap on ka Paide linna kunagises saksakeelses nimes Weissenstein midagi
GeoTr a i l Eesti kivimid 4 KS
selle kivi valevusest. Mündi dolokivist oli ka XIII sajandil ehitatud Paide ordulinnus, millest tänaseni on
säilinud, sedagi taastatuna, vaid väravatorn. Kaunis ehituskivi, kuid tänapäeval seda enam ei murta ja seda
ühel lihtsal põhjusel – hästi kättesaadavad kihid said otsa.
Käsipala pärineb Järvamaal, Paide vallas asuvast endisest Mündi paemurrust ja see esindab tüüpilist Mündi
dolokivi.
12. Ungru paas. Alam-Siluri Raikküla lademesse kuuluv paekivi on nime saanud Haapsalu lähistel
asunud Ungru paemurru järgi. Ungru paasi sisaldav lasund (Raikküla kihistu) on mitmekesise ehitusega
ja selles leidub nii purrulist, hästi kihitatud lubjakivi, kui ka küllaltki massiivset, sinakas- ja kollakashalli
dolokivi. Ungru paasi on kasutatud Haapsalu piiskopilinnuse ja veel mitmete teiste siinsete paerajatiste,
sealhulgas ka Eesti ühe kaunima paeehitise, Ungru lossi ehitamisel. Ungru paasi enam sellele nime antud
murrust ei murta, küll aga tehakse seda mõned kilomeetrid lõuna pool asuvaist Pusku, Matsu ja Sepaküla
murdudest. “Haapsalu Paekivi” valmistab siinse pae kolmest enamlevinud erimist (hall, kollane ja kirju)
mitmesuguseid paetooteid, sealhulgas ka skulptuure. Ungru paasi, eriti selle suuremad ja mitmevärvilised
(hallid, kontsentriliste kollakate laikudega) monoliidid on väga dekoratiivsed ja on võimelised elustama,
muidu tuimavõitu paemüüritisi.
Kollektsioonis olev käsipala pärineb Läänemaal, Ridala vallas asuvast Pusku paemurrust ja see esindab
Ungru halli teralist lubjakivi.
13. Kalana “marmor” - see on rahvapärane nimetus Alam-Siluri Raikküla lademe samanimelise kihistu,
tugevasti ümber kristalliseerunud ja heade dekoratiivsete omadustega lubjakivile. Kalana “marmor”
koosneb mereorganismide purrust, vetikaist ja korallidest ning on tugevasti ümber kristalliseerunud.
Viimane annabki sellele paele “marmori” väljanägemise omandamiseks vajaliku kõvaduse, teralisuse ja
läike. Lasund on muutliku koostisega ja suuremate monoliitide murdmine seetõttu raske. Dekoratiivkivina
kaunis ja väiksemate paetaieste valmistamiseks perspektiivikas.
Käsipala pärineb Järvamaal, Pajusi vallas asuvast Kalana paemurrust ja see esindab kihtvetikate
(stromatoliitide) rikast rifilubjakivi.
14. Tamsalu rõngaspae nime kannab Alam-Siluri Juuru lademe Tamsalu kihistu lubjakivi, mis koosneb
põhiliselt brahhiopoodi Borealis borealis tugevasti ümber kristalliseerunud karbipoolmetest ja nende
tükkidest. Tamsalu rõngaspaas on niivõrd iseloomuliku väljanägemisega, et seda on pea võimatu ühegi
teise paega segi ajada. Kuna kivim on keemiliselt puhas, st sisaldab >95% kaltsiiti, siis on sellest pikka
aega toodetud ja toodetakse edaspidigi (Tamsalus, Rakkes) lupja. Kuid Tamsalu rõngaspaas on ka
suurepäraste dekoratiivsete omadustega ja sobilik kasutamiseks viimistluskivina, kusjuures eriti kaunid on
Tamsalu rõngaspae kollakas-roosakates toonides dolomiidistunud erimid. Suuremate monoliitide saamine
sellest, üsna haprast paest on raske ja seetõttu ei ole see ka viimistlus- ja dekoratiivkivina kasutamist
leidnud.
Käsipala pärineb Lääne-Virumaal Rakke vallast asuvast Kamariku paemurrust ja esindab tüüpilist
Tamsalu rõngaspaasi.
15. Porkuni rifilubjakivi. Ordoviitsiumi ajastu lõpuks oli Eesti ala koos selle kohal olnud madala
sisemerega jõudnud juba ekvaatori lähistele. Kümnetel tuhandetel ruutkilomeetritel laius korallriffe täis
madalmeri. Nii tekkiski see erkvalge, Porkuni rifilubjakivi nime all tuntud ja kohati pea puhtast kaltsiidist
koosnev paas. Ülem-Ordoviitsiumi Porkuni lademe kihistu Tõrevere kihistikku kuuluv lubjakivi on
sobilik tooraine lubja põletamiseks. Virumaal, Porkuni ümbruses, kust paas oma nime saanud, seda
ennemalt tehtigi. Peale Porkuni, Reinevere ja Tõrevere ümbruse leidub selle pae paljandeid veel nii nende
GeoTr a i l Eesti kivimid 5 KS
lähikonnas kui ka Ida-Hiiumaal. Porkuni rifilubjakivi suured fossiilide rikkad monoliidid on küll
dekoratiivsed, kuid kivimi haprus teeb selle murdmise raskeks ja mittetasuvaks.
Käsipala pärineb Hiiumaal, Emmaste vallas Leisu külas asuvast puuraugust ja see esindab siinse ala tüüpilist,
Porkuni lademe Tõrevere kihistu rifilubjakivi. Seal on see lasund paksem kui kusagil mujal – 7 m.
16. Saunja afaniitlubjakivi. Ülem-Ordoviitsiumi Nabala lademe Saunja kihistu afaniitlubjakivi on
helehall kuni beež, karpliku murdega ja lainjaskihiline, pruunika lubimergli katkendlike kelmetega.
Afaniitne – see tähendab eesti keeles peitkristalset. Selle lubjakivi paljandeid on Virumaal Tapa ja
Hiiumaal Kärdla ümbruses ning muidugi ka Harjumaal Saunjas. Tasemeti on lubjakivis püriidi hajusaid
sinakaid laike – “püriidikirju”. Lasundi paksus on 1 – 30 m. Saunja lubjakivi on kihiti küll väga
dekoratiivne ja kõva, kuid samas väga habras ja seetõttu nii raskesti murtav kui töödeldav. Keemiliselt
puhtana (kaltsiiti > 90%) võiks see leida kasutamist tehnoloogilise kivina, aga senini ei ole killustiku
valmistamise plaanidest kaugemale jõutud.
Kollektsioonis olev käsipala pärineb Lääne-Virumaal Kadrina vallas Tapa lähedalt Imastu külas asuvast
raudteesüvendi paljandist ja see esindab tüüpilist Saunja afaniitlubjakivi.
17. Vasalemma “marmori” nime all on tuntud Ülem-Ordoviitsiumi Oandu lademe Vasalemma kihistu,
valdavalt mereliiliate (okasnahksete) varrelülidest, korallidest ja kihtvetikatest (stromatoliitidest) ning
nende purrust koosnev valkjashall kuni roosakas lubjakivi. Marmor on moonde läbi teinud lubjakivi, aga
Vasalemma lubjakivi seda ei ole ja seepärast kirjutataksegi selle puhul sõna “marmor” jutumärkides.
Vasalemma “marmori” tähelepanuväärse paksusega (kuni 10 m) läätsjaid kihte leidub Oandu lademes
üksnes Harjumaal Vasalemma vallas ja ka Hiiumaal, Kärdla meteoriidikraatrit ümbritseva ringvalli
nõlvadel. Vasalemma “marmor” on keemiliselt puhas (kaltsiidi sisaldus > 95) ja sellest tulenevalt ka
hinnatud tooraine nii lubja põletamiseks kui mitmetes teistes tehnoloogilistes protsessides. Sellest on
valmistatud ka skulptuure ja teisi tarbekunsti esemeid. Pikka aega kasutati Vasalemma “marmorit”
üksnes killustiku valmistamiseks, kuid viimasel ajal on seda üha laialdasemalt hakatud kasutama
tehnoloogilise kivina. Seda päris Vasalemma “marmorit”, mida kaevandatakse Harjumaal, Vasalemma ja
Rummu karjäärides, on vähemväärtuslike lubjakivide lasundis vaid väiksemate läätsedena.
Käsipala pärineb Harjumaal, Vasalemma vallas asuvast Vasalemma paemurrust ja see esindab Vasalemma
“marmorit” selle tüüpilisel kujul.
18. Põlevkivi - Eesti tähtsaim maavara on tekkinud Kesk-Ordoviitsiumi Kukruse eal, st enam kui 450
miljoni aasta eest soojemapoolses elurõõmsas madalmeres. Kes seda ei usu, heitku vaid pilk fossiilidest
kihavale põlevkivi tükile. Eesti põlevkivil on ka teine ja spetsiifiline nimi – kukersiit, mis on nime saanud
Ida-Virumaal asuva Kukruse mõisa järgi, mille juures kraavis asus ka selle lademe tüüppaljand.
Esmakordselt hakati põlevkivi tööstuslikult kaevandama 1917. aastal Kohtla-Järvel. Kukersiidi
orgaaniline aine ehk kukersiin pärinevat salapärasest ja uhkenimelisest sinivetikast Gloeocapsomorpha
prisca. Arvestuste, mille täpsus on tagatud mitme tuhande uuringupuurauguga, kohaselt on toomisväärse
põlevkivi varu Eesti ligi 5 miljardit tonni ja sellest peaks praeguse kaevandamismahu (> 10 miljoni tonni
aastas) juures jätkuma veel mitmesajaks aastaks.
Käsipala pärineb Ida-Virumaal Maidla vallas asuvast Aidu põlevkivikarjäärist ja see esindab tüüpilist,
Kukruse lademe Viivikonna kihistu Kiviõli kihistiku B kihi põlevkivi.
19. Lasnamäe ehituspaas. Kesk-Ordoviitsiumi Lasnamäe lademe Väo kihistu lubjakivi on Põhja-Eesti
panga paese osa, selle tõelise paekalda valitseja. Kõva Lasnamäe ehituspaas enamjaolt seda pankranniku
püstloodset seina hoiab ja kujundabki. Vaatad kaugelt – külm ja hall, aga selleks, et näha ehituspae tõelist
ilu ja selle võlu tunnetada, peab seda lähemalt vaatama ja käega katsuma. Joonsirgelt jooksevad kihid
GeoTr a i l Eesti kivimid 6 KS
Lasnamäe ehituspae lasundis - üks õhem, teine tüsedam, kuid lõppu ei näi neile tulevat. Nii nagu Pakril,
nii ka Ontikal. Sattudes mõnda, Põhja-Eesti panga lähedasse paemurdu, ei pruugi kuigi suur eriteadlane
olla, et väita, siin see Lasnamäe ehituspaas paljandubki. Lasnamäe ehituspae 6 – 9 m paksuses lasundis on
kümneid erinevaid kihte, millele paemurdjad aastasadade jooksul ka omad nimed on andnud. Lasnamäe
ehituspaas ei ole värvikirev, pigem ikka hall, aga sellestki hallusest ja kümnetest säbrulistest
katkestuspindadest annab tagasihoidlikke, aga imelisi mustreid välja võluda. Lasnamäe ehituspaest tehtud
dekoratiivsetele viimistlusplaatidele on raske leida võrdväärset. Lasnamäe paas, see on ikka ja eelkõige
ehituspaas ja seda juba läbi sajandite. Kogu Põhja-Eesti, ja seda alates Osmussaarest ja lõpetades
Narvaga, uhkeldab Lasnamäe ehituspaest tehtud ehitistega. Tänapäevaste ja paljude sajandite vanustega.
Käsipala pärineb Tallinnas asuvast Väo paemurrust ja see esindab tüüpilist, viimistluskivina kasutatavat
Lasnamäe ehituspaasi.
20. Oiidlubjakivi. Rahva poolt tundmatuna ja geoloogide poolt unustatuna, sellisena see KeskOrdoviitsiumi
Aseri, Kunda ja Volhovi lademe oiidlubjakivid Põhja-Eesti pangal, Lasnamäe ehituspae
aluste lubjakivi kihtide seas kulgevadki. Tavaliselt on oiidlubjakivi harjutud siduma Aseri lademega, kuid
pea samapalju leidub seda Kunda lademes. Tundmatus ja unustatus tulenevad eelkõige sellest, et suurt
kasu ei ole oiidlubjakivist loota. Ei kõlba see ehituse ega tsemendi tarvis ja lubjapõletajate põlg selle kivi
suhtes on üksmeelne. Pruunikashall savikas lubjakivi, täis rauahüdroksüüdiga imepeeni (umbes 1 mm
läbimõõdus) pruune kerakesi – niisugune on oiidlubjakivi. Rauamaagi nimele pretendeerimiseks, on
rauda selles vähevõitu, aga potentsiaalne lubja või tsemendi tooraine ära rikkumiseks enam kui küllalt.
Käsipala pärineb Ida-Virumaal Kohtla vallas Saka pangal paljanduvast Sillaoru kihistust ja see esindab siinse
ala tüüpilist oiidlubjakivi.
21. Toila glaukoniitlubjakivi. Toila glaukoniitlubjakivi on iseenesest paas mis paas ja üksnes
erkroheliste, glaukoniidi nime kandva mineraali terakesed eristavad seda tavalisest paest. Nime on saanud
glaukoniitlubjakivi lasund Volhovi ja Billingeni lademe glaukoniitlubjakive ühendava Toila kihistu järgi.
Glaukoniitubjakivi settimise aegu, st Kesk-Ordoviitsiumi Volhovi ja Billingeni eal, hulpis see meri koos
Baltika nime kandva mandrilaamaga kusagil lõunapoolkera kolmekümnendate laiuskraadide all, umbes
tänapäevase Uus-Meremaa kandis. 1 – 3 m Põhja-Eesti panga paese seina alaosast kuulub Toila
glaukoniitlubjakivile. Toila glaukoniitlubjakivis on glaukoniiti tavaliselt alla 10% ja seetõttu on ka selle
glaukoniitlubjakiviks nimetamine tinglik. Kasutõotav rakendus sellele, muidu nii kenale kivile on veel
leidmata. Lasundi alaosas on tasemeti massiliselt trilobiidi Megistaspis’e fossiile, kuid kahjuks on harva
tegu tervete eksemplaridega, enamjaolt on neist säilinud vaid sabakilpide, mida need elukad aeg-ajalt
vahetada armastasid, jäljendid.
Käsipala pärineb Harjumaal, Paldiski linna territooriumil asuvalt Pakri pangalt ja see esindab tüüpilist Toila
glaukoniitlubjakivi.
22. Leetse glaukoniitliivakivi on nagu augustikuine rohi – siit lausa mürkroheline, sealt aga juba
kolletama kippuv. Nimeandjaks Leetse glaukoniitliivakivile on olnud ikka seesama glaukoniit, aga
glaukoniitliivakivis on seda tunduvamalt rohkem, juba üle 50% ja seepärast ka nimigi igati õigustatud.
Mida rohkem glaukoniiti, seda rohelisem on glaukoniitliivakivi. Põhja-Eesti pangal paelasundi all olev
pudedavõitu Leetse glaukoniitliivakivi ei pea seina ja seetõttu on seal ka selle paljandeid harva. Üksnes
seal, kus lainemurd parajal kõrgusel pangajalamit pureb, saab ka Leetse glaukoniitliivakivi oma rohust
rohelisemat palet demonstreerida. Leetse glaukoniitliivakivi lasund, mille paksus Eesti loode osas on
kohati kuni 5 m, kuulub Alam-Ordoviitsiumi Hunnebegi lademe Leetse kihistusse. Leetse pank ja Leetse
kihistu – siin need vanad sõbrad kokku saavadki. Glaukoniidist saab küll ka üht-teist kasuliku valmistada
GeoTr a i l Eesti kivimid 7 KS
(värvi pigmente, vee pehmendajat, kaaliväetist jne), aga Leetse glaukoniitliivakivis leiduv ei ole see
senini veel kasutamist leidnud.
Käsipala pärineb Harjumaal, Paldiski linna territooriumil asuvalt Pakri pangalt ja see esindab Leetse kihistu,
mitte just kõige tüüpilisemat glaukoniitlubjakivi, sest on tavalisest veidi tugevamini tsementeerunud.
23. Tõrvajõe kirju pae nime on saanud Eesti äärmises kirde osas Kesk-Ordoviitsiumi Toila kihistu
(Volhovi ja Billingeni lade) glaukoniiti sisaldav kirjuvärviline lubjakivi ja seda eelkõige tulenevalt
värvusest – hall punaste, pruunide, kollaste, roheliste ja violetsete laikude. Kirju paas paljandub ida pool
Sillamäed, Põhja-Eesti pangal paelasundi alaosas. Kirju paas demonstreerib siin kogu oma säbruliste
katkestuspindade ja looklevate ussikäikude värvikirevust. Kirjut paasi, mis on Eesti ehitusmeistrite jaoks
pea tundmata kivi, võib näha kaunistamas pühakodade ja losside seinu, põrandaid, aknaludu ja sokleid
ning seda nii Ölandil kui Gotlandil, nii Stockholmis kui St.Peterburis. Tõsi, Narvas Hermani kindluse
ehitamise juures on seda mõnevõrra kasutatud. Asja tuum on selles, et kohtades, kus kirju paas Eestis
levib ja on murdmiseks kättesaadav (Kirde-Eestis), on see väga lõheline ning ehituseks või
viimistluskiviks sobiliku suurusega plokke ei ole võimalik murda. Ikka kipub see nii olema, et ilu ja kasu
ei mahu ühte patta.
Käsipala pärineb Ida-Virumaalt Vaivara vallast, Tõrvajõe kanjoni seinast ja see esindab tüüpilist,
Billingeni lademe Päite kihistikust pärinevat Tõrvajõe kirjut paasi.
24. Diktüoneemakilt on tumepruun orgaanikarikas savikilt (argilliit), mis kütteväärtuselt jääb vaid veidi alla
põlevkivile. Nime saanud kildas leiduva Dictyonema nimelise sulgja graptoliidi järgi. Kuulub AlamOrdoviitsiumi
Pakerordi lademe Türisalu kihistusse. On pankranniku läbilõikes paljanduvaist kivimeist üks
salapärasemaid. Sisaldab tähelepanuväärses koguses nii uraani kui tooriumi, vanaadiumi ja molübdeeni,
väävlit ja rauda, põlevast ehk orgaanilisest ainest rääkimata, kuid kahjuks puudub senini ökonoomiliselt
tasuv ja loodussäästlik tehnoloogia kogu selle varanduse kätte saamiseks. Sillamäe – uraan –
aatomipomm – diktüoneemakilt – kõik need kuuluvad ühe ja suure ning salapärase müsteeriumi juurde.
Räägitakse, et Sillamäe lähistel kaevandatud diktüoneemakildast saadud uraani kasutati nõukogude
esimese aatomipommi valmistamiseks. Nii tõesti räägitakse, aga see uraani asjandus on kord juba
sedavõrd salajane asi, et võimatu on öelda, kui palju selles jutus on tõtt.
Käsipala pärineb Harjumaalt, Paldiski linna territooriumilt Pakri pangalt ja see esindab tüüpilist Pakerordi
lademe Türisalu kihistu diktüoneemakilta.
25. Püriidikihiks nimetatakse seda, mõne kuni paarikümne sentimeetri paksust kihti, mis jääb
diktüoneemakilda (Türisalu kihistu) ja fosforiidilasundi (Kallavere kihistu) piirile. Püriidikiht – see on
põhiliselt püriidiga läbiimmutatud oobulusliivakivi (fosforiit). Püriidi sisaldus kihis võib tõusta kuni 100
%-ni ja seda põhimõttel, et mida õhem kiht, seda rohkem on selles püriiti. Püriit on “kassikulla” nime
kandev rauast ja väävlist koosnev, hõbedase kuni kuldse läikega maakmineraal, mille valemiks on FeS2.
On väävelhappe põhiliseks toormeks. Sellest, st väävlist ka see mädamuna järgi lehkav rebasesaba, mis
ennemalt Maardu keemiatehase korstnast välja roomas. Kuid sellel ei olnud midagi ühist kirjeldatava
püriidikihiga, sest Maardu töötas Venemaalt sisseveetaval püriidil.
Püriidikiht paljandub kohati Põhja-Eesti pangal ja eriti hästi Pakri poolsaare ida- ja läänekülje keskosas.
Käsipala pärinebki sealt, Harjumaal, Paldiski linna territooriumil asuvalt Pakri pangalt.

26. Fosforiit - kurjakuulutavamat sõna on raske eestlase tarvis välja mõelda. Ei fosforiidile! – selle
loosungi all mindi kunagi tänavale. Selle loosungi all ärkas maa ja tõusis rahvas. Nõukogulaste meelest
pidi fosforiidist saama põllurammu, aga Eestis sai sellest aga rahva vabadusiha kosutaja. Põhja-Eesti
pangal diktüoneemakilda all, pruunikashalli liivakivi 2 – 5 m paksuse lasundina – nii see fosforiidilasund
GeoTr a i l Eesti kivimid 8 KS
tavaliselt me pilgule avaneb. Toomisväärset fosforiiti, milles P2O5 sisaldus oleks üle 4 %, on selles aga
vähe, parimal juhul vaid vaevalt meetri jagu. Need fosforiidi lasundid, mille pärast sõdagi maha peeti,
lasuvad Põhja – Eesti pangast lõuna pool Lääne-Virumaa mail, või siis ei ole siis pankrannikul nii hästi
eksponeeritud (Toolse). Seal on ka toomisväärse lasundi paksus suurem ja fosfaadi (P2O5) sisaldus selles
tunduvalt kõrgem.
Eesti fosforiit, mida nimetatakse ka oobulusliivakiviks või –fosforiidiks, see on eelkõige puudulukuliste
käsijalgsete ehk nn ooboliidide fosfaatseid karbipoolmeid ja nende purdu sisaldav, nõrgalt
tsementeerunud liivakivi Alam-Ordoviitsiumi Pakerordi lademe Kallavere kihistus. Fosfaadi sisaldus
karbipoolmetes on umbes 35% ja viimaseid ning nende purdu on fosforiidis 20 – 60%. Niisuguse
sisaldusega ja sellistes tingimustes, nagu seda on Eestis, lasuva fosforiidi tootmine ei ole tänapäevases
maailmas konkurentsivõimeline – see ongi kogu tõde Eesti fosforiidist.
Käsipala pärineb Harjumaalt, Paldiski linna territooriumilt Pakri pangalt ja see esindab tavalisest mõnevõrra
tugevamini tsementeerunud Pakerordi lademe Kallavere kihistu oobulusliivakivi - fosforiiti.
27. Tiskre liivakivi. Kambriumi ladestus on mitmesuguseid liivakive, kuid vaid ladestu ülaosas Tiskre
kihistus lasuv tüse (10 – 25 m) ja puhas valkjashall liivakivi on väärt kandma Kambriumi liivakivi
austavat nime. Ülipeen ja puhas, kohati pea üksnes kvartsist (90 - 95%) koosnev liivakivi jääb Pakri
pangal selle jalamile, Tallinnast ida pool tõuseb aga juba pangaastangu keskele, loovutades jalami
sinisavile. Kuigi Tiskre liivakivi on pealtnäha kena, valge ja puhas, on sellest ikkagi veel vähe, et
maavarana väärilist rakendust leitud. Kui ilmtingimata oleks vaja Tiskre liivakivi rakenduslikku tähtsust
rõhutada, siis võiks öelda, et sellega on seotud üks Põhja-Eesti põhilisi ja üha enam hinda mineva puhta
põhjavee allikaid.
Käsipala pärineb Tallinnast, Kakumäe pangalt ja nagu näha, on selle kivina käsitlemine üsnagi tinglik –
sedavõrd pude on tüüpiline Tiskre liivakivi.
28. Sinisavi tüsedavõitu (Põhja-Eestis kuni 100 m), enam kui 500 miljoni aasta vanune savilasund on
vanimaks Eestis paljanduvaks settekivimiks. Sinisavi paljandub Põhja-Eesti panga jalamil Tallinnast ida
pool, kusjuures eriti head paljandid olid seotud selles piirkonnas asuvate karjääridega (Kopli, Kolgaküla,
Kunda, Aseri). Neist 2 esimest on tegevuse lõpetanud ja seetõttu on ka nende paljandid oma värskuse
kaotanud.
Vaatamata kõrgele vanusele, näeb sinisavi siiski üsna nooruke välja, olles säilitanud kõik savile
iseloomulikud omadused ega ole muutunud veel kiviks. Sinisavi – selle nime all seda Vara-Kambriumis,
540 – 530 miljoni aasta tekkinud savi, mis värvuse poolest on kõike muud kui sinine (pigem rohekashall,
kohati violetsete või punakaspruunide laikudega), on tuntud juba ammustest aegadest peale. Jäägu ajale
õigus ja sinisavile selle, võib-olla just mitte kõige õnnestunum nimi. Sinisavilasundi settimise aegu
toimus kuulus “Kambriumi plahvatus”, st eluvormide plahvatuslik areng Maa meredes. Selle jälgi võib
näha ka sinisavis: püriidistunud ussikäigud, perekonnast Platysolenites pärit rõngasusside jäljendid,
lasundi ülaosas ilmuvad esimesed trilobiidid ja brahhiopoodid. Sinisavist, nagu savist ikka, saab paljutki
teha ja see pakub toorainet nii keraamika- kui ka tsemenditööstusele. Sinisavi koosneb põhiliselt illiidi
nime all tuntud savimineraalist, mille sulamistemperatuur on tunduvamalt madalam kui teisel ja veelgi
tuntumal savimineraalil - kaoliniidil ning seetõttu ei kõlba see ka kuumuskindlate telliste valmistamiseks.
Käsipala pärineb Lääne-Virumaal, Kundas asuvast savikarjäärist ja see esindab tüüpilist Lontova kihistu
Kestla kihistiku sinisavi, milles võib näha olla ka püriidistunud ussikäike.
29. Diabaas. Aluseliste kivimite, st gabro rühma kuuluv ränihappevaene, roheka varjundiga tumehall
kuni must, peenkristalne soonkivim. Nimi tuleneb kreeka keelest ja see tähendab silda või üleminekut.
GeoTr a i l Eesti kivimid 9 KS
Keemiliselt koostiselt lähedane basaldile ja sarnaselt gabrole koosneb seegi põhiliselt aluselisest
plagioklassist ja pürokseenist.
Diabaasi leidub vähesel määral nii Eesti kristalses aluskorras kui ka rändkivides. Kiviraidurite poolt
hinnatud kivim. Huumushapete poolt söövitatud diabaasist rändkivid on sageli väga huvitava vormiga –
konarpindsed ja augulised.
Käsipala pärineb Eestis leitud rändkivist ja see esindab tüüpilist diabaasi.
30. Dioriit on keskmise koostisega, plagioklassist ja mingist tumedamast mineraalist (biotiidist,
küünekivist, harvem pürokseenist) koosnev hallikas, keskmise koostisega täiskristalne tardkivim. Diorizö
tähendab kreeka keeles piiritlemist või eristamist. Dioriit seisabki keskmisena happeliste ja aluseliste
kivimite vahel ja üleminekulisena omab mitmeid üleminekulisi erimeid nii graniidi kui gabroga.
Dioriiti leidub nii Eesti kristalses aluskorras kui ka rändkivide seas ja seda juba pigem vähe kui
keskmiselt.
Käsipala pärineb Eestist leitud rändkivist ja see esindab tavalisest veidi heledamat ka kvartsi sisaldavat
dioriidi erimit – kvartsdioriiti.
31. Gabro on aluseline, roheka varjundiga tumehall kuni must, ühtlaselt täiskristalne tardkivim. Kivim,
mis koosneb enam-vähem võrdsest kogusest aluselisest plagioklassist ja pürokseenist või küünekivist, on
nime saanud Itaalia maakonna Gabbro järgi. Gabro massiividega on maailmas seotud mitmed suured
raua, nikli ja koobalti leiukohad. Kauni ja hästi töödeldava kivimina on kõrgelt hinnatud kiviraidurite
seas, kes seda ka hellitavalt “mustaks graniidiks” kutsuvad.
Gabrot on Eesti rändkivides ja kristalses aluskorras suhteliselt vähe, kuigi üksikud väikesed massiivid
(Sigula, Pada) on puurimisega siiski avatud. Käsipala pärineb aga Soomest toodud kivimist ja see võib
kohati esindada selle kivimi porfüürjat erimit, milles küünekivi mustad kristallid on teistest mineraalidest
suuremad.
32. Gneiss on kvartsist, päevakividest ja ühest või mitmest tumedast mineraalist (vilgud, amfibool jne)
koosnev gneisja (joonelise) tekstuuriga moondekivim. Gneisse nimetatakse vastavalt selle koostises
olevate kivimit moodustavate mineraalide järgi. Kõige levinumad gneissidest on biotiitgneisid. Laialdane
levik ja meeldiv tekstuur on teinud gneisid hinnatud kivimiks kiviraidurite seas. Eriti kaunid ja hinnatud
on biotiitgneisi migmatiidistunud ja sirelilillat granaati sisaldavad erimid. Gneisside puhul on üldjuhul
tavaks, et kivimi ilu ja ilmastikukindlus on pöördvõrdelised – mida kaunim, seda kergemini murenev.
Gneisid on levinumaks kivimtüübiks Eesti kristalses aluskorras ja graniitide järel teisel kohal rändkivide
seas. Käsipala pärineb Soomest ja see on granaati sisaldav migmatiidistunud biotiitgneiss, kuid
samasugust kivimit on rohkesti leitud puurimisega ka Eesti kristalsest aluskorrast.
33. Graniit on happeline (ränihapperikas), pea võrdsest kogusest kvartsist, kaaliumpäevakivist ja
plagioklassist koosnev punaka või roosa varjundiga täiskristalne tardkivim. Vähemal määral (kuni 10%)
võib selles olla ka tumedaid mineraale (vilke, amfiboole jne). Laialdane levik on taganud graniidile
tuntuse. Graniidil on väga palju erimeid, mis moodustavad pidevaid üleminekuid teistele, keskmise
koostisega kivimitele. Graniit, mis on levinuim kivimtüüp maakoore ülaosas, on hinnatud nii ehitus- kui
ka viimistluskivina.
Graniit on ja on laialt levinud nii Eesti kristalses aluskorras kui rändkivide seas. Suur osa (ligi 80%) Eesti
suurtest rändrahnudest koosnebki graniidist.
Käsipala, jämekristalne kaaliumpäevakivi graniit, pärineb Karjala-Soomest, kuid sarnaseid leidub nii
Eesti kristalses aluskorras kui rändkivides seas.
GeoTr a i l Eesti kivimid 10 KS
34. Migmatiit tuleneb ladinakeelesest sõnast migma segu ja see tähendab segu. Migmatiit seda ka on.
Happelise ja alulisema, tumedama ja heledama, roosaka ja hallima vöödiline, läätsjalt ja kümmet keerdu
krussis – selline on migmatiit. Migmatiit tekkib moondel, kõrgel temperatuuri ning rõhul. Voolamist
meenutavad sooned ei ole tekkinud mitte vedela magma voolamisel, vaid kivimitmoodustava ainese
valikulisel ümberpaiknemisel. Ühed kaunimad kivitaiesed, mille juures nii kivi värvil kui tekstuuridel on
lastud kaasa mängida, on tehtud ikka migmatiidist.
Migmatiidid on üheks kõige laiemalt levinud kivimtüübiks nii Eesti kristalsest aluskorras kui rändkivide
seas. Raske on leida Eestis moondekivimite lasundit, mis ei oleks suuremal või vähemal määral
migmatiidistunud.
Käsipala pärineb Eesti kruusaugust korjatud rändkivi munakast, kuhu see omakorda on kantud liustiku
vooluvete poolt.
35. Rabakivi on eelkõige Soome sõprade kingitus oma ülelahe naabritele. Kivimi nimetus tuleneb eesti
keeleski kergesti äratuntavast sõnast “rapua” – rabe. Seda see roosa, porfüürilaadse struktuuriga
graniidierim tõesti on. Rabakivi – see on keskmisekristalse, kvartsist, plagioklassist ja mingist tumedast
mineraalist (biotiidist, amfiboolist) koosneva põhimassiga tardkivim, mis sisaldab roosa
kaaliumpäevakivi suurte (1 – 10 cm) ja ovaalsete, sageli helehalli või kergelt roheka plagioklassi
(oligoklassi) äärisega ümbritsetud kaaliumpäevakivi kristalle ehk ovoide.
Rabakivilaadse graniidi väiksemaid massiive leidub ka Eesti kristalses aluskorras: Märjamaa, Naissaare,
Neeme, Ereda, Taebla ja Saaremaale ulatub ka osa hiiglaslikust Riia massiivist. Rabakivi on levinuim
kivimtüüp Eesti suurte rändrahnude seas ja 60% Eesti hiidrahnudest koosneb just rabakivist.
Käsipala pärineb Karjala-Soomest Viiburi massiivi alalt toodud kivimist, kuid eks ole sealt toodud ka
suur osa Eesti rändkivides esinevast rabakivist, milles plagioklassi äärised ei ole alati just kõige paremini
välja kujunenud.
36. Neugrund-breccia nimelist kivimit tunneb geoloogiateadus vaid vaevalt 5 aastat, st sama kaua kui ka
Eesti suurimat (läbimõõt ringvalli harjalt 8 km) ja vanimat (535 milj.aastat), Osmussaarest ida pool mere
põhjas olevat Neugrundi meteoriidikraatritki. Neugrund-breccia on tekkinud meteoriidiplahvatuse poolt
purustatud kristalse aluskorra moondekivimite (gneisside, migmatiitide, amfiboliitide jne) arvel.
Praegusele kohale on sellest koosnevad rändkivid kantud viimase, siit Kvaternaari ajastul üle käinud
mandriliustike poolt. Neugrund-breccia rändkivide jälgitav levikoreool on üle 200 km pikk (ulatudes kuni
Ruhnu saare ja Põhja-Lätini) ja üle 50 km lai. Neugrund-breccia puhul on tegu väga haruldase (leidub
üksnes hajumisoreooli piires)ja omapärase (tekkinud meteoriidiplahvatusel) ning ainult Eestile omase
kivimtüübiga.
Käsipala pärineb meteoriidikraatri ringvallilt mandrijääga toodud rändkivist Läänemaalt, Noarootsi
vallast Põõsaspea neeme lähistelt ja see koosneb meteoriidiplahvatusel pihustatud ning osaliselt üles
sulanud kristalse aluskorra, valdavalt graniitse koostisega kivimeist.